Aiman: et aru saada, kuidas anarhism uuesti käima lükata, tuleb üles leida, kuidas ta eelmistel kordadel käima läks, ja miks välja suri. Spekuleerin sellest allpool postituses.
Esmalt muidugi, enne kui hakkan jutustama tuttavatest 2000-ndatest - tegelik ja meeletu anarhismi buum oli Eestis 1900-ndatel aastatel. Ma ei tunne toonaseid olusid piisaval määral, ega suuda ammuste protsesside sise-dünaamikat avastada. Siiski, üldistusena torkab silma, et tolle ajastu inimestel oli mõõt äärmiselt täis - toonane seadus ei kaitsnud vähimalgi määral ei jõukamate klasside omavoli eest (vallandamine, streigimurdmine) ega isevalitseja omavoli eest (poliitiliste õiguste puudumine, tsensuur, ohranka, jne).
Tulemusena oli anarhism revolutsiooni-eelses Eestis päris levinud maailmavaade, ühes kommunismi, sotsiaaldemokraatia ja muude vasakpoolsete vaadetega. Osad nende vaadete kandjad vaatasid maailma peamiselt klassidünaamika, osad aga ka rahvusliku sõltumatuse vaatenurgast. Mis juhtus, räägib ajalugu - Vene tsaaririigi kaotus Jaapanile vallandas 1905. aasta revolutsiooni, mille käigus kohkunud tsaar andis rahvale poliitilised õigused. Algul oli sel rahustav toime, õigusi õpiti kasutama, nende piiratud võimalustest saadi aru, ning I maailmasõja lõpufaasis, kui patriotismi puhangud vaibunud olid, toimus ühel aastal mitu revolutsiooni mitmel maal.
Üheski järgnevas ajaloo etapis pole anarhism Eestis peavoolu-maailmavaateks küündinud.
Siiski, väikest buumi ja maailmavaate silmatorkavuse tõusu võib märgata 2000-ndate aastate alguses. Liikumine “Punamust” loodi väikese initsiatiivgrupi poolt, kellest enamus olid kooliõpilased (üks vist üliõpilane) kevadtalvel (ametliku versiooni järgi vabariigi aastapäeval) 2006. Mina alguse juures ei olnud, vaid liitusin järgneval suvel. Ka mitmed muud täiskasvanud aktivistid liitusid liikumisega hiljem.
Punamust sai tuntust ja tähelepanu ning korraldas veel mitu aastat liiga rahvusliku või tagurliku vaatleja jaoks imeliku või ohtlikuna näivaid üritusi. Kindlasti oli oma osa aktivistide noorusel, sest noorus annab suure jaksu, suhtlus- ja organiseerumisvõime (anarhism levis näiteks kristliku suunitlusega Vanalinna Hariduskolleegiumis nagu kulutuli, kuna õpilastel oli kristlikust suunitlusest kõrini), aga säärsed asjad ei õnnestu ilma soodsa ühiskondliku kliimata.
Üritan alljärgnevas otsida võimalikke mõjureid, mis soodsa kliima lõid:
-
uue riigi loomise elevus hakkas lahtuma, 15 aastat pärast ENSV lõppu oli tekkimas kindel arusaamine, et hüved on EV-s hulga ebaühtlasemalt jaotunud
-
tänased sotsid kandsid suure osa toonasest ajast nime “Mõõdukad”, ega julgenud rääkida asjadest, pärast NSVL KP ideoloogiaga aastakümneid piki pead saamist oli vasakpoolsus tabu, poliitkompassi vasakul alumisel poolel oli tohutu tühi ökonišš (ja tabude murdmiseks oli tuntav vajadus)
-
ühiskonnas oli ilmsiks saanud põlvkondade vaheline lõhe, leheveergudel räägiti pintsaklipslastest, juba 1990-ndate lõpus täheldati, et paljud kriitilise tähtsusega ametikohad on täidetud nii umbes 25-aastaste “õigel ajal” (laulva revolutsiooni ajal) täiskasvanuks saanud isikutega, neist nooremad võivad vaadata pöialt läbi muude sõrmede: kohad on võetud, klaasist lagi on ees
-
välispoliitikas oli 2001. aastal maailma šokeerinud islamistliku terrorirühmituse Al Qaeda tuhandete tsiviilohvritega rünnak USA vastu ning sõda Afganistanis, et organisatsioonile seal platvormi pakkunud Taliban võimult kukutada
-
alates aastast 2003 võis ühiskonnas märgata tugevat kainestumist, kuna meie liitlane Ameerika Ühendriigid valmistas ette ja alustas otsese provokatsiooni ega põhjuseta vallutussõja Iraagi vastu
-
Iraak oli küll diktatuur ja rikkus oma elanike inimõigusi massiliselt ja igapäevaselt (ja raskelt, nagu keemiarünnakutes ellu jäänud kurdid võivad kinnitada), aga demokraatliku riigi poolt sõja ühepoolne alustamine oli siiski pretsendenditu asi ja pani mõtlema - kas maailmas on kõik õiget pidi?
-
USA toonane president George II Bush (imperiaalne nimekuju taotluslik) oli tolleks hetkeks saanud pahamaineliseks tegelaseks, ajakirjanduses ilmusid ridamisi lood USA vägede sooritatud piinamistest, loodud salavanglatest, rahvusvahelise õiguse peale kusemisest ja üldiselt - tuli ilmsiks, et meie idealiseeritud liitlane on suuteline pehmo variandiks sellest, mida Venemaa praegu teeb Ukrainas
-
isegi väga pragmaatilised (apoliitilised, mitte-ideoloogilised) inimesed juhtisid tähelepanu, et vaid lollide kuningriigi troonipärija avab lõpetamata rahuprotsessiga Afganistani kõrval uue sõja Iraagis, ennustati et see ei lõppe hästi, takkajärgi teame, et ei lõppenudki - seal sündis ISIS (Daesh) ja külvati hilisema Süüria kodusõja seemneid
-
Eesti valitsus sattus täbarasse seisu, kuna oli USA algatusega vabatahtlikult kaasa läinud, olime esikaanel sattunud nagu globaalse koolikiusaja kambajõmmi rolli, mis põhjustas teravama õiglustundega inimeste seas suurt vastumeelsust
…
…ja voila, sel hetkel laekus teave, et imperaator George II Bush tuleb riigivisiidile. See oli Punamusta jaoks tohutu võimalus, kuna erinevalt muudest poliitilistest jõududest ei olnud anarhistid suu peale tummaks kukkunud.
Tundmatu ja pisike liikumine Punamust rääkis toona asjadest avatud kaartidega ja kogus sedasi palju plusspunkte. Oma esimesele päris meeleavaldusele saadi kohe meedia intensiivne tähelepanu. Kogunemisvabadust hambutuks neutraliseerida püüdvad ametnikud (s.h. politsei) ei jätnud avalikkusele head muljet. Peavoolu poliitikud tundusid lömitajatena. Nii toimuski pärast valdavalt positiivset meediakajastust Punamusta esimene meeleavaldus.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69051451/punamustorg-rahulikult-massav-noorsugu
(postituste seeria jätkub homme)
Järgmine osa. Vabandust et aega läks, töö sõitis minust teerulliga üle. :)
Bushi-vastane meeleavaldus sujus talutavalt. Prooviti ära ka politseiga tegelemine. Nimelt tuli meeleavaldusele üks mees, kes ronis Bushi-maskiga iseenda auto katusele ning otsustas püksid tagumikult alla lasta. :D Politsei tõi mehe omale autosse ja hakkas menetlema - ilmselt avaliku korra rikkumine vms. :D Anarhistidest kogunes paarkümmend tükki ümber politseiauto, mida hakati õrnalt õõtsutama ja seintele sõrmega koputama. Seda enam politsei antud olukorras menetleda ei tahtnud, vaid kirjutas mehele trahvi ning lasi tagasi välja.
Vahepeatükk: suhted LGBT liikumisega
Anarhismiga samal ajal oli Eestis tärkamas ka LGBT liikumine. Muuseas korraldasid nad oma esimese rongkäigu aastal 2004 (antud rongkäik jäi nii pisikeseks, et minu radarile ei tulnud) - näiteks võime lugeda Eesti Päevalehe artiklit Noortsotsid tervitavad geiparaadi. Väärib märkamist, et antud teemal sotsidel suu lukus polnud. :)
Aastal 2005 oli LGBT paraad tegusam ja suurem, mistõttu šokeeritud liiga konservatiivsed isikud üritasid seda takistada. Isamaa aktivist üritas paraadi tõkestada hiljuti Soome lahel toimunud kopteriõnnetuse ettekäändel - kaevates linnapeale paraadi üle ja soovides, et leina tõttu paraad ära jäetaks. Neonatsid (jah, meil on Eestis alati olnud ka sääraseid, aga üsna vähe) aga ei piirudnud kavalusega, vaid lasid käiku rusikad - ründasid paraadil osalejaid. LGBT aktivistid kaitsesid endid ja erariietes politsei ei olnud väga kaugel - ründajad võeti vahi alla.
Anarhistide maailmavaates on üsna keskne koht solidaarsusel - kui teist ühiskondlikku gruppi pekstakse, teeb anarhistlik liikumine üsna kiirelt hinnangu, kas antud grupp noris tüli või mitte. Kui vastuseks tuleb “ei norinud”, läheb osa anarhiste rünnatule appi.
Nii ka seekord. Kuna anarhistid oma ultraliberaalse ühiskondliku vaate tõttu ei võõristanud LGBT rahvast, ning oli ilmselge, et need vägivalda ei algatanud, vaid nende rongkäiku püüti vägivallaga takistada - aastal 2006 olid anarhistid osalemas eraldi blokina, ning kutsusime Soomest abijõudu. Paarkümmend soome anarhisti - sama palju kui kohalikke või rohkemgi, osales LGBT rongkäigul solidaarsuse märgiks.
Solidaarsus ei piirdunud paraku märgiga, kuna seekord olid ultrakonservatiivid ja neonatsi liikumine (sekka muid rahvusäärmuslasi, skinheadi subkultuur, jalgpalli huligaanid jne) ennast kokku võtnud ja LGBT paraadi häirima oli laekunud juba paarkümmend tegusat noormeest. Ehk siis vähem kui meid, ja kaugelt vähem kui LGBT paraadi osalejaid.
Osadel paraadi häirijatel tekkis varakult kontakt politseiga - neilt korjati kivid ja munad ära. Ülejäänud, üsnagi ennustatavalt, pöörasid oma tähelepanu anarhistide blokile paraadis - vasakpoolsus on säärastele isikutele nagu punane rätt härjale, ning mõned neist olid selleks ajaks regulaarselt Punamusta foorumis trollimas. Ülejäänud rahvas sai rahulikumalt koju minna, kuna kogu agressiivne kamp oli meie päralt. Ega me selle üle õnnelikud polnud, aga prügi väljaviimine on kah töö. :)
Paraadi laiali minekul läksime meie Tammsaare parki, kaklushimuline blokk aga jõlkus järel. Piprad jagati välja, mõnigi anarhist pani kiivri pähe, mõni teine pani kaamera käima, raadioside headsetiga erariietes politseinik oli murelikku nägu ja suhtles aktiivselt mõnede isikutega. Olukord lahenes sedasi, et anarhistid tegid taktikaliselt veidi riskantse käigu ja sõitsid trammiga minema. Trammi teatavasti saab politsei kinni pidada, aga politsei polnud sel päeval meie riskimudeli päevakangelane.
Meeleavaldusel toimus mõndagi huvitavat ja loodi kontakte teiste liikumiste aktivistidega. Lisaks LGBT liikumisele oli anarhistidega juba toona ühisosa otsimas loomaõiguste liikumine, mis taotleb et inimesed loomi eetiliselt peaks, või kui ei suuda, siis pidamata jätaks.
(järjejutt jätkub jõudu mööda)
Järjejutt jätkub. :)
Aasta 2006 viimane märkimisväärne sündmus oli G8 tippkohtumine Sankt-Peterburgis. Protestijatena olid vene anarhistidel abiks ka Eesti ja Soome anarhistid, sealjuures minu kolleege vahistati seal mitu tükki. Selle tulemuseks oli omakorda Punamusta meeleavaldus Venemaa saatkonna ees.
Aasta 2007 oli väga sündmusterohke. Kõigepealt toimus kevadel Pronksiöö. Anarhistid aimasid, et midagi toimuda võib - enne mäsu toimus kuju juures provokatsioone ja kaklusi. Meid see siiski eriti ei huvitanud, piirdusime netis kommenteerimisega ja paar inimest läksid tekkinud rahvakogunemist vaatama. Osad “Kaheksanda Mai Liikumise” (väike grupp inimesi tegelikult, sooviks muuta maailmasõja lõpu tähistamise kombeid moodsamaks) rahvast arutles asja üle ka meie foorumis.
Mina ei pidanud rahvakogunemise vaatamiseks jalga kodust tõstma - ma elasin seal ja tulin töölt koju läbi selle rahvahulga. Mässu pöördepunktide seas tundub olevat tähtsal kohal valitsuse võimetus kommunikeerida, mis plaanis on. Mässajad tõenäoliselt 99% uskusid kuulujutte, et ausammas “juba homme seibideks saetakse” ja seda lugu laulis neile ilmselt VF suunatud kuulujutu veski.
Ilmnes, et politsei ei suutnud kah päeva ära päästa (viimasel hetkel võinuks aidata megafon, esinemise oskus ja sujuv vene keel). Barrikadeerumine läks politseinikel sitasti - nad ei osanud luua mingit perimeetrit kiviloopiajte vastu. Nad ei võtnud oma kontrolli alla ka Rahvusraamatukogu, kust kaks minu kolleegi sündmusi nagu peopesal vaadelda said. Politseinikele kivide oma peaga püüdmine arusaadavalt ei meeldinud ja nende lahendus loomata jäänud perimeetri probleemile oli rünnakule minna. Paukgranaatide ja pisargaasiga ära aetud rahvahulk, milles mõni ilmselt ka julguse jooki võtnud, oli aga vihane ja saatis linnas mõndagi korda - puruks löödi ka minu esiuks. Edasiste päevade mahasurumisvõtted ei tundu takkajärgi üldse targana, aga ilmselt politseinikuna näebki iga rahutusega tegelemine massilise vahistamise moodi välja. :o
Meile palju südamelähedasem protest oli Saksamaal juunis 2007 toimunud G8 tippkohtumine. Organisatsiooni kolmekümne kolmas konverents toimus Heiligendammi rannakuurortis ja seda häirima läks üle kogu mandri (ja näpu otsaga mujalt mandritelt) igasugu karvaseid ja sulelisi. Sealhulgas läksid tippkohtumist häirima ka minu kolleegid ja võeti loomulikult seal vahi alla.
Üha rohkem hakkas tunduma, et Punamust ongi professionaalsed protestijad - ja seda me kindlasti mingil määral olime. Mõnelgi meist hakkas tekkima küsimus - kas meie roll ongi välismaal protestimas ja kinni peetud saamas käia? Kus on meie positiivne programm, mis kohaliku ühiskonna paremaks teeb?
Mina protestimas käisin, aga mitte nii kaugel ja vahistatud ei saanud - Soome kolleegidega maipühade ajal läbustamine on palju kergem, kui läbi isase ussi vastava koha Venemaal jamada.
Positiivse programmi otsingu kõrvalt tehti filmiõhtuid. Majahõivajate liikumine algas järgmise aasta kevadel.
(järjejutt jätkub)
- aasta viimane oluline poliitikasündmus oli Myanamaris puhkenud “safranrevolutsioon”, mis algas buda munkade protestidest ja lõppes rahvaülestõusuga, mille käigus sõjaväeline valitsus lõpuks võimult eemale suruti (nüüdseks on nad võimule tagasi saanud ja võitlevad uue rahvaülestõusu või koguni kodusõjaga).
Meie avaldasime ülestõusnute toetuseks meelt, et Riigigkogu neid vähemalt hea sõnaga mainiks, paraku kujunes meeleavaldus hoopis Kapo fotosessiooniks. Ennast Postimehe ajakirjanikuks valetanud superagent “Janek” jäi aga anarhistidele vahele, kuna ka meil olid suurte objektiividega luurajad ja kotkasilmalised agendid - tüüp unustas sõrmest võtta sisekaitseakadeemia sõrmuse ja teda nähti Rahvusraamatukogu sööklast üle tee tööle tagasi minemas. Ajakirjanduses sai selle tõttu natuke nalja.
- aastal tabas maailma globaalne finantskriis. USA pinnalt alanud laenuleegid - hüpoteeklaenusid oli väljastatud isikutele, kelle maksevõime ei olnud kindel, selle baasil ehitatud finantsinstrumente ja kasutatud neid asutuste maksevõime tagatisena - tegid peagi planeedile tiiru peale. Euroopa pinnal oli võlakriis oli kõige tõsisem Kreekas, kus tulemusena elavnes ka anarhistlik liikumine. Paraku elavnesid Kreekas ka vägivaldsed neofašistid (Kuldne Koidik) ja omajagu tuli kaasa elada sealsete kolleegide kokkupõrgetele rõvedate natsidega.
Eestis võttis valitsus vastu ebapopulaarseid otsuseid ja kärpis nii kulutusi kui töötajate õigusi - protestisime seekord juba Toompeal uue töölepingu seaduse vastu.
Inspiratsioon liikumise järgmiseks etapiks saabus Valgevene anarhistidelt, kes olid eelmisel aastal hõivanud maja ning kaotanud selle kah - ja teinud seiklusest imelühikese dokumentaalfilmi. Üldiselt on majahõivamine pigem Lääne-Euroopa tava ja oli toona veel Hollandis legaalne, Hispaanias aga levinud.
Punamusta aktivistid proovisid kõigepealt kätt Nõmmel. Omanik hõivas maja tagasi ja pani hoiatavad sildid, mida eirata ei olnud sobilik. Järgmisena proovisime teisel pool teed politsei peakorterist - ja etskae, näkkas. Külalisi Austraaliast ja mitut järgnevat punkbändi võõrustas endine Kalevi vabriku võõrastemaja, mis lammutamise ootel veel püsti seisis ja mille omanik lähedal plaadipoodi (mitte heliplaadi, vaid vannitoaplaadi pooldi) pidas. Algul oli squat illegaalne, peagi aga saatsime omanikule kirja ja rääkisime läbi tasuta kasutamise kuni lammutustööde alguseni.
Hõivatud maja kasutasid anarhistide ja punkbändide lisaks loomaõiguslased (neil oli parasjagu kibe meeleavalduste aasta ning plakateid oli vaja maalida ning koosolekuid pidada) ning majas elas püsivalt paar-kolm inimest, kohati ka mina. Minu jaoks oli see ainulaadne võimalus üritada rajada päikeseenergial põhinevat autonoomset elektrisüsteemi.
(jätkub)
2007/2008 aasta talve tippsündmuseks kujunes siseminister Jüri Pihli ennekuulmatu “politseiriigi seaduste” pakett, mis pidi muutma tosinat eri seadust, kriminaliseerides nii koosolekul rahumeelselt põhiseadusliku korra muutmise nõuded kui näo varjamise, lubades dokumenteerimata vahistamisi ja andes politseiametnikule voli avalikke koosolekuid üsna suvaliselt laiali saata.
Oli selge, et minister on Pronksiööst nii suure šoki saanud, et kadunud on igasugune kartus astuda autoritaarsuse nõlvale ja libiseda alla politseiriiki. Ärge pange kunagi siseministriks endist Kapo direktorit.
Kirjutasime artikleid, ehitasime veebilehe, kogusime ligi 10 000 allkirja. Tegime koostööd Kaheksanda Mai Liikumise rahvaga. Meile pakkus koostööd Öine Vahtkond (kremlimeelsed ja Pronksiööga seotud aktivistid), aga saatsime nad viisakult kuu loojangu suunas.
Registreerisime rongkäigu. Politsei oli suu ammuli, üritas natuke kobiseda, aga mõistis - demokraatiasse kuulub ka politsei õigustele vastu töötamine. Kaardistades meeleavalduse eelõhtul marsruudi turvalisust, tuli Toompeal vastu töölt koju jalutav Jüri Pihl. Ütlesime tere, kallale ei läinud, ministril on kah eraelu. Tšau, pakaa, näeme homme.
Meeleavaldus oli suur ja kärarikas. Stenbocki maja ees peeti kõnesid, mis ilmselt jõudsid valitsuse inimestele kohale. Justiitsministeerium oli juba varem avastanud, et eelnõust on kogukas osa ilmselt põhiseadusega vastuolus. Eelnõu lammutati tükkideks, osad paraku võeti vastu (muuseas legaliseeriti elektrišokirelvad).
Eelnõu kõigi tükkidega võitlemiseks polnud meil jaksu ega avalikkusel tähelepanu. Ajakirjandusel ei jätkunud tähelepanu isegi tervikliku eelnõude paketi jaoks, neid huvitas elektrišokirelv rohkem, kui põhiseaduslike õiguste piiramine. Ei ole saladus, et demokraatia töötab tähelepanuvaeguse oludes veidi nõrgalt.
Paraadiga elektrišokirelva vastu
Kalle Laanet: taser ei sobi igale politseinikule
Kaheksanda Mai Liikumise blogi, kus on muuseas säilinud ürituse lendleht, mille postitusele lisan:
Järgnenud kevadel algas majahõivajate liikumine. Enne jäi mainimata, et osa inspiratsiooni majahõivamise alustamiseks saabus ka Soomest, kus igal kevadel squatterid midagi üle võtsid, enamasti kaotasid kuid vahest ka hoidsid. Kevadel 2008 oli Helsingis avatud squat “Rajasaari” (lagunema jäetud sõudebaas), kus ka mina käisin.
Squat “Volk” (nime tekkel aitas üks venekeelne aktivist, kes joonistas elutoa seinale efektse multifilmi-hundi) kestis politseimaja vastas Pärnu maanteel (seal, kus praegu on Eesti Loto peakorter) umbes poolteist aastat. Samal ajal suunasid oma jõupingutused püsiva koha loomisele ka Tartu aktivistid, kes vanas Pärmivabrikus (legaalselt, ilma hõivamata) A-raamatukogu sisse seadsid - seal sai aega veeta ja laenutada temaatilist kirjandust.
Minu energia suurem osa kulus squatile. Nägin, et keegi välja ajama ei torma, kuid naabermaja hõivanud bomžid elavad halvasti, tuleb teha targemini - tegutseda suvel, et talv ei oleks talumatu. Parandasin lekkivad kohad plekk-katuses, panin rõdu katusele uue bituumeni, et all asuvasse tuppa ei tilguks, trepikoja katusele tuli rakmete ja kiivriga minna ja tõrvapapp monteerida. Keldrisse tuli paigaldada minimaalsed solgitorud, et solk uuesti kanalisatsiooni jõuaks. Loomulikult seinte värvimine, akende tihendamine, interneti näppamine Kaitseliidu osakonnast kaugel üle raudtee (aitäh jagamast ka muid hüvesid peale kollektiivse kaitsevõime :D ) ja päikesepaneelide süsteemi laiendamine, et tuled õhtul põleda saaks.
Protestiaktsioone jätkasid loomaõiguslased - kärarikkalt ja tähelepanu tõmbavalt. Nemad sattusid ka pahuksisse Kapoga, kui rahvusvaheline seltskond Rootsis mingi labori väravat liiga tugevalt lükkas ja see katki läks. Kapo hakkas siis nende aktiviste ükshaaval “kohvile kutsuma”. Alustas alaealistest, kes olid üsna šokis, jätkas täisealistega, kellest osa saatsid agentuuri päikeseloojangu suunas ja ei läinud vestlema.
Mina olin anarhistliku liikumisega liitudes hoidnud hoolsalt oma anonüümsust - mulle kaponaudid helistada ei teadnud. Näitab miks anonüümsus tähtis on. Küll aga üritasid kaponaudid peedistada anarhistliku liikumise üht kõneisikut ja avalikku nägu, võttes ühendust ta ülikooliga, lisaks tulevase tööandja ja doktoritöö sponsoriga (energeetika vallas). Tõnis läks eetrisse ka vastulausega, et “aitab naljast, lõpetage politsei sildi all õigusrikkumine ära”. Sellest koorus pikem ühiskondlik arutelu Kaitsepolitsei rolli üle.
Aktivistid ise nimetavad seda aga ahistamiseks, sest kapo on esitanud kutsed vormis: “Kas tulete ise kohale või tuleme me teile järele.” Kapo on jutul käinud aktiviste ähvardanud, et juhul, kui nad ei tee koostööd, kantakse nad näiteks ökoterroristide nimekirja, mis sulgeks noorte jaoks välispiirid. Endine õiguskantsler Allar Jõks peab kapo toimimist õigusvastaseks. “See on inimese põhiõiguste piiramine,” sõnas Jõks.
Kaitsepolitsei tähelepanu all on ka teisitimõtleja, anarhist Tõnis Viira, kes käis möödunud suvel Peterburis protestimas G8 tippkohtumise ajal ning tänavu Briti saatkonna ees Iraani sõja vastu. Viira on käinud samuti kapoga vestlemas, kuid ütleb, et tema tegevus on olnud seaduslik ning tal pole midagi karta. Ometi tabas noort meest löök siis, kui sponsorfirma lõpetas talle ootamatult doktorantuuri stipendiumi maksmise. Viira teada on rahavoo lõppemise taga kapo poolt firmale saadetud kiri.
Sama aasta kevadel avaldasime koos Tiibeti iseseisvuse pooldajatega meelt Hiina saatkonna vastas. Pekingis toimusid parasjagu olümpiamängud, Tiibetis aga oli just lõppenud repressioonilaine.
Vastu nügimisena Kapole toimus järgmisel kevadel nende maja ees jälgimisühiskonna vastane tegevuspäev, mil kõike elavat maniakaalselt pildistati. (Võin teile öelda, et pildistamine on Kaitsepolitsei töötaja seisukohast äärmiselt häiriv tegevus, täpselt sama ebameeldiv nagu anarhistile.)
Ei saa välistada, et squat aitas suurendada anarhismi aktsepteeritavust Eesti rokk- ja punkmuusika seltskonnas, kuna asus juhtumisi klubist “Tapper” 200 meetri kaugusel. Bomžide maja (mis oli squati ees) välisvärava juures vestlema sattunud “alternatiivse välimusega noored” võisid mõistmise korral kodukandist mõndagi uut avastada. :) Squatis kasvatati samal ajal ube ja porgandeid ning tegeleti DIY-ga. Käis päikesepaneelide juurde lisamine ja elektrivõrguga liitumiseks võimaluste otsimine - ja see polnud lihtne, isegi energeetikust tuttav ei suutnud aidata. Oli juba võimalik välja arvutada, et talvel oleme hädas.
(jätkub)
-